Kommenteeri

Kergekäeline lapsendamine ei ole lapse huvides

Marta on 7-aastase Sandra ema. Viis aastat tagasi suri Sandra bioloogiline isa. Aasta pärast Sandra isa surma tutvus Marta oma tulevase abikaasa Indrekuga. Marta võttis abiellumisel Indreku perekonnanime ja Indrek avaldas soovi lapsendada Marta tütar Sandra. Ühise perekonnana elati koos veel kolm aastat. Sandra kutsus Indrekut oma isaks. Pärast Marta ja Indreku lahkuminekut teatas Indrek, et kuna nende abielu on läbi, ei soovi ta enam Martast ega Sandrast midagi kuulda. Ühtlasi tahab Indrek lapsendamisest loobuda.

Anna ja Aivar olid abielus 15-aastat. Aivar lapsendas abielu ajal Anna alaealise poja Karli ja kasvatas teda kuni poja täisealiseks saamiseni. Lahkumineku hetkeks oli Karl juba 20-aastane. Paar aastat hiljem tekkis Aivaril uus suhe, millest sündisid kaks last. Eduka ärimehena oli Aivaril tekkinud aastate jooksul arvestataval hulgal vara. Olukorras, kus Aivaril oli juba uus pere, soovis Aivar Karli lapsendamist tagasi pöörata, et muu hulgas jätta Karl tema pärijate ringist välja.

Millised õiguslikud tagajärjed on lapsendamisel ja kas lapsendamisest on võimalik hiljem loobuda?

Perekonnaseaduse (PKS) § 147 lg 1 kohaselt on lapsendada lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti võimaluse korral lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.

Lapsendamise tulemusel tekib lapsendatava ja lapsendaja vahel lapse ja vanema suhe. Lapsendajal tekivad lapse suhtes seadusest tulenevad vanema õigused ja kohustused, sh kohustus lapse eest igakülgselt hoolitseda, teda kasvatada, last üleval pidada ja otsustada lapsega seotud asju. Lapsel tekib muu hulgas õigus olla oma mõlema vanema poolt armastatud ja hoolitsetud ning omada mõlema vanemaga isiklikke suhteid. Seetõttu on äärmiselt oluline, et lapsendamise otsus oleks tehtud teadlikult, läbimõeldult ja võttes arvesse kõiki tagajärgi, sh õiguslikke, mida lapsendamine endaga kaasa toob.

Vanema õiguste ja kohustuste täitmine lapsendatava suhtes ei lõpe abikaasade abielu lahutamisega. Lapsest ei ole võimalik lihtsalt loobuda. Lapsendamisega võtab vanem lapse ees eluaegse vastutuse, mistõttu tuleb lapsendamise otsuse tegemisel hoolikalt kaaluda, kas lapsendaja on ikka valmis vanema kohustusi täitma ka siis, kui tema suhe lapse teise vanemaga mistahes põhjusel katkeb.

Kergekäeline peresisene lapsendamine ei ole lapse huvides. Seda isegi siis, kui lapsendaja mingil perioodil osaleb lapse kasvatamises ja täidab vanema rolli. Lapsele on üldjuhul oluline tagada stabiilsus. Seetõttu ei ole lapse huvidega kooskõlas olukord, kus hetkeemotsiooni ajendil otsustakse laps peresiseselt lapsendada ning hiljem, kui suhe puruneb, lapsest loobutakse. Ühtlasi ei võimalda seda kehtiv perekonnaseadus.

Lapsendamist saab erandlikel asjaoludel tunnistada kehtetuks PKS §-des 166-170 sätestatud korras. Lapsendamise saab kehtetuks tunnistada üksnes kohus. PKS § 166 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistada lapsendamise kehtetuks, kui see on toimunud ilma lapsendaja avalduseta või lapse või ühe vanema nõusolekuta.

Lapsendamine on toimunud lapsendaja avalduseta juhul, mil isiku nõusolek lapsendamiseks oli puudulik otsusevõimetuse, piiratud teovõime, õiguslikest tagajärgedest ebaadekvaatse arusaamise, pettuse, ähvarduse või nõusoleku enneaegsuse tõttu. Kohus ei tunnista lapsendamist kehtetuks, kui see kahjustab oluliselt lapse huve (PKS § 167 lg 5).

Vastavalt PKS § 168 lg 1 võib lapsendamise kehtetuks tunnistamise avalduse esitada üksnes isik, kelle avalduseta või nõusolekuta on laps lapsendatud. Nõude esitamise tähtaeg on kuni kolm aastat lapsendamise kohtumääruse jõustumisest arvates. Enne lapse täisealiseks saamist võib kohus lapse kaalukates huvides tunnistada lapsendamise omal algatusel kehtetuks (PKS § 169 lg 1). Ülaltoodud näidete puhul lapsendamise kehtetuks tunnistamise alused puuduvad.

Kui lapsendaja ei ole valmis võtma eluaegset vastutust lapsendatava ees ja seda sõltumata lapsendaja suhtest teise vanemaga, on peresisene lapsendamine vastutustundetu ja lapse huvidega vastuolus. Selleks, et omavahel abielus olevad inimesed saaksid soovi korral täita abikaasa lapse suhtes vanema rolli – lapse eest hoolitseda ja tagada tema heaolu, ei pea abikaasa last ilmtingimata lapsendama.  Lapsendamise otsuse tegemisel tuleb alati lähtuda lapse huvidest.

Lapsendamise kohta loe täiendavalt: www.omapere.ee ja https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/lapsendamine.



Lisa kommentaar

Email again: