Lastekaitseseaduse kohaselt tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest.

Millised tegevused ja otsused on ühe vanema hinnangul lapse huvides ja millised mitte, sõltuvad kahjuks sageli sellest, millised on selle vanema enda huvid ja eesmärgid pärast vanemate omavaheliste suhete lõppemist. Põhimõttest lähtuda alati laste parimatest huvidest, on saanud tänaseks justkui sisutu sõnakõlks, millega üritatakse õigustada kõiki tegevusi, sealhulgas neid, mis ei ole kooskõlas ühegi seaduse ega muu õigusaktiga. Vastupidiselt võivad sellistel tegevustel olla lapse jaoks pöördumatud negatiivsed tagajärjed.

Marta on 7-aastase Sandra ema. Viis aastat tagasi suri Sandra bioloogiline isa. Aasta pärast Sandra isa surma tutvus Marta oma tulevase abikaasa Indrekuga. Marta võttis abiellumisel Indreku perekonnanime ja Indrek avaldas soovi lapsendada Marta tütar Sandra. Ühise perekonnana elati koos veel kolm aastat. Sandra kutsus Indrekut oma isaks. Pärast Marta ja Indreku lahkuminekut teatas Indrek, et kuna nende abielu on läbi, ei soovi ta enam Martast ega Sandrast midagi kuulda. Ühtlasi tahab Indrek lapsendamisest loobuda.

Kui pulmapäev on paigas, tuleb tulevastel abikaasadel lisaks peokohale, toitlustusele ja bändile otsustada, milline varasuhe hakkab kehtima nende abielule. Vastava valiku peavad abiellujad tegema abiellumisavalduse täitmisel. Millist varasuhet valida ja kuidas on tagatud perekonna ühise eluasemena kasutatava eluruumi kaitse erinevate varasuhete puhul?